Mõiste definitsioonis ABC

Kõige laiemas kasutuses sõna Kirjanik kasutatakse arvepidamiseks isik, kes kirjutab või on mis tahes tüüpi dokumendi või kirjatöö autorVahepeal kasutatakse seda sõna ka tähistamiseks need isikud, kes harjutavad kirjutamist professionaalsel tasemelTeisisõnu pühendavad nad oma elu kirjutatud või trükitud teoste kirjutamisele, mida seejärel ise või neid vastaval turul turustavad kirjastusettevõtted toimetavad.

Kuigi tuleb märkida, et seda terminit kasutatakse sageli rohkem teises tähenduses, see tähendab, rakendatakse isikule, kes kirjutab pigem erialana, kui kellele kirjutamine kui tegevus silma paistab kaudne.

Kirjaniku elukutse on juba ammusest ajast üks hinnatumaid maailmas.
Kahtlemata need, kes selleks võimelised on kirjutama lool on ainulaadne anne, mis väärib seda imetlust.

Paljud autorid on jõudnud kuulsuste tasemele ja nende raamatuesitlused osutuvad nende jälgijate jaoks sama populaarseks ja külastatavaks kui näitlejate või muusikute esituses.

Kirjanike tüübid vastavalt žanrile, millele nad end pühendavad

Vahepeal vastavalt sugu ja kirjandusliku kompositsiooni, millele kirjanik pühendab end, saab ta sõltuvalt esitatavast teosest erinevaid konkreetseid nimesid: luuletaja (kirjanik, kes on pühendunud luule kirjutamisele, olles filmis kõige silmapaistvam keel Kastiilia keel: Lope de Vega, Miguel de Cervantes ja Gustavo Adolfo Bécquer), romaanikirjanik (see kirjanik, kes tegeleb romaanide kirjutamisega, mis on proosas kirjutatud kirjandusteosed, milles jutustatakse tegevusi võltsitud tervikuna või osade kaupa, eesmärgiga tekitada lugejatele rõõmu sündmuste kirjeldustest, kired ja traditsioonid Tähemärkidest), esseist (esseede kirjutamisele pühendunud kirjanik, see proosateos, milles autor kajastab konkreetset teemat), jutuvestja (kirjanik, kes on mõeldud lugude kirjutamiseks, jutustamine ülevaade ilukirjanduslikest või fantastilistest sündmustest haridus- või meelelahutuslikel eesmärkidel) ja dramaturg (see autor on pühendanud teater).

Ajaloo kirjutamine

Kirjutamine, see on tegevus, mis seisneb mõtete, ideede, tundedMuuhulgas paberile või mõnele muule toele, kasutades märke, mis tavaliselt on tähed, mis moodustavad sõnad, kuuluvad sellesse või sellesse keelde, see on kindlasti aastatuhat.

Esiteks kasutas inimene ära suulist tegevust, st ta suhtles kõnega ja see toimus alles aastal 3000 e.m.a. seda hakatakse tegema kirjalikult. Muidugi kasutas ta selleks aegadel igasuguseid elemente ja tugesid, neid, mis olid käeulatuses (papüürus, kivi, luu, pärgament, paber) ja ilma kahtlus, et see hetk tähistas verstaposti inimkonna ajaloos, sest hakkasid olema kirjalikud ülestähendused sündmustest ja kõigest, mis inimkond.

Ja selle tagajärjel kirjandus sünnib siis, kui kirjutis on absoluutselt kinnistunud ja võimaldab kohe lahkuda kirjutas legende, mida seni edastati suuliselt põlvest põlve põlvkond.

Hakati ehitama ka tähestikke ja mõnes piirkonnas hakkas kirjutatu omama suuremat kaalu kui see, mida suulisel teel edastati. Kuulus ütlus, et laused "sõnu kannab tuul", sai lihaks ja reaalsuseks ning see on juhtum eriti kohtulikul tasandil on kirjutatul suurem tõendusjõud kui sellega, mida öeldakse keegi teisele.

Ja viieteistkümnendal sajandil võimaldas trükipressi leiutamine kirjutatud teoseid vapustavalt levitada, Piibel oli esimene raamat mis tänu sellele trükiti.