Mis on kummardamisvabadus

Tuntud ka kui usuvabadus, peetakse seda a eks põhimõtteline. See seisneb võimaluses valida mis tahes tüüpi usulisi veendumusi, samuti võimalusest mitte ühtegi valida ja kuulutada ennast ateistiks või agnostikuks.

See on teadvustamine, et iga inimest tuleb austada oma usuliste veendumuste ja tavade eest. See tähendab, et kedagi ei tohiks sundida oma veendumustest loobuma ega selles osas mingisuguse sundi ohver olema.

Demokraatia ja kummardamisvabadus

The demokraatia nagu me seda mõistame, on tänapäeval suhteliselt värske reaalsus, kuna selle lähim algus on Prantsuse revolutsioon aastast 1789. Just selles ajaloolises kontekstis kuulutati välja inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon. Selles tekstis rõhutatakse põhiideed - vabadust. Selles mõttes mõistetakse vabadust kui võimalust teha kõike, mis teistele kahju ei tee.

Ilmselt saab seda vabaduse kontseptsiooni projitseerida usulistele tõekspidamistele.

Religioossete ideede mitte austamine tähendaks vastuseisu vabadusele

väljendus, mis on demokraatliku poliitilise süsteemi põhiaspekt. Tuleb märkida, et demokraatia põhineb võrdõiguslikkus kõigi üksikisikute ja paralleelselt ka paljusus ja sallivus. Selles mõttes ei oleks pluralismi ega sallivust, kui religioosseid veendumusi ei saaks täieliku vabadusega avalikult väljendada.

Jumalateenistuse vabadus on põhiõigus, mis pole kogu maailmas veel reaalsus

Aasta ülddeklaratsioonis Inimõigused 1948. aasta artikkel, täpsemalt artiklite 18 ja 21 vahel, on öeldud, et üksikisiku usku tuleb austada kas era- või avalikus sfääris. Samamoodi tunnustatakse õigust usku vahetada.

Sajandeid kiusas inkvisitsioon kõiki neid, kes harrastasid oma religioosseid veendumusi, mis olid selle vastu Katoliiklus. Kes uskus kiriku poolt tunnustamata doktriinidesse ja väljendas neid privaatselt või avalikult, see oli peeti ketseriks ning selle eest sai kohtu alla anda ja karistada (harilik karistus ketserluse eest oli ekskommunikatsioon).

Püha kantselei või inkvisitsioon alustas oma teekonda Euroopas keskajal ja jõudis lõpuks Ladina-Ameerikasse

Kui me võtame Mehhiko ajalugu võrdluseks, siis tähistavad seda kiriku ja riik (Cristero sõda aastatel 1926–1929 on ilmekas näide religiooni ja poliitika).

Tänapäeva lääne demokraatiates pole usuvabadus enam probleem, kuna aastal kõik põhiseaduse tekstid näitavad vajadust austada mis tahes õpetusi religioosne. Religioossetel põhjustel repressioonid on aga reaalsus sellistes riikides nagu Põhja-Korea, Pakistan, Somaalia, Afganistan, Süüria või Sudaan.

Hinnanguliselt kiusatakse kogu maailmas üle 200 miljoni kristlase.

Foto: Fotolia - nikiteev

Jumalateenistuse vabaduse teemad