100 aatomite näidet

Nimega aatom miinimumühik, mis moodustab asja ja sellel on endiselt omadused keemiline element kuhu see kuulub. Näiteks: alumiinium, raud, jood. Aatom on kogu teadaoleva aine baasosake ja esineb kõigis asjades: in elusolendid ja elututes objektides.

Aatomit iseloomustatakse sageli kui a jagamatu üksus, kuid see pole mitte aatomi jagamise võimatuse tõttu, vaid jagunemise korral kaotaks see aatomi keemilised omadused keemilisest elemendist, kuhu see kuulub: aatom koosneb tegelikkuses veelgi väiksematest osakestest: subatoomilistest.

Aatomi koostis

Tõepoolest, aatomi koostis hõlmab keskpunkti, mis koosneb prootoneid ja neutrone sisaldavast tuumast ning mitmest kihist või tasemest energia selle tuuma ümber, millel on aatomite väikseimad subatoomilised osakesed, elektronid.

Samal ajal kui elektronid on negatiivne laeng, prootonid on sama elektrilaenguga, kuid positiivne ja neutronid neil pole tasu. Rutherford pakkus välja ühe aatomimudeli, mis selgitab positiivsete laengute olemasolu aatomi tuumas ja negatiivseid laenguid, mis asuvad selle ümber asuvatel orbiitidel. Selle mudeli abil oli võimalik (ehkki teatud piirangutega) selgitada aatomite moodustumist

keemilised ühendid.

Aatomi omadused

Aatomil on neid alati omadused, mis on kasulikud erinevate keemiliste ühendite moodustamisel nende leviku mõistmiseks. Aatomil on alati aatomnumber (tähistatud tähega Z), mis tähistab tähte tuumas sisalduvate prootonite arv, mis on võrdne elektronide omaga ümberringi. Sellel on ka massinumber, mida tähistab täht A, mis viitab prootonite ja neutronite summale, mida aatom sisaldab oma tuumas.

Aatomite klassifikatsioon

Keemiliste elementide klassid on erinevad. Kõige tavalisem klassifikatsioon on see, mis viiakse läbi perioodilisustabel elementidest, mis organiseerib ja klassifitseerib keemilised elemendid muude omaduste hulgas ka nende aatomnumbri järgi.

Kõik aatomid on ühesugused aatomnumber nad kuuluvad samasse keemilisse elementi. Teiselt poolt nimetatakse aatomeid, millel on erinev neutronite hulk, kuid võrdne arv prootoneid (aatominumber), isotoopideks. Näiteks vesinikul on kolm isotoopid looduslikud aatomid: protium ¹H (tuumas prooton ja orbiidil elektron), deuteerium ²H (prootoni ja neutroniga tuumas ning elektron orbiidil) ja triitium ³H (tuumas on üks prooton ja kaks neutronit ning orbiidil üks elektron). Kuid kõik kolm isotoopi kuuluvad samale keemilisele elemendile, vesinikule.

Aatomiteooria ajalugu

The aatomiteooria, mis sisaldab aine struktuuri miinimumühikuna aatomeid, on eksisteerinud juba Vana-Kreekas.

Aastal 1803 John Dalton pakkus välja aatomimudeli, mis näitas, et aatomite vaheline liit keemiliste ühendite moodustamiseks toimus läbi nende teatud kindla proportsiooni. John Thomson määras omalt poolt positiivse ja negatiivse laengu ning konformatsiooni ioonid mõlemast märgist. Järgmisena pakkus aatommudeli välja Rutherford, kes määratles esmakordselt positiivse aatomituuma ja orbiidid, kus elektronid asuvad. Seejärel pakkus Bohr välja mudeli, mis väidab, et elektronid ei asu kõigil orbiitidel ega energiatasemetel, vaid on lubatud ja keelatud energiatasemed.

Mudelid järgisid üksteist kuni programmi praeguste uuringuteni Kvantteooria, peamiselt orienteeritud põldudele. Ilmselt on kindel, et aatomituuma ja selle moodustavate osakeste struktuur on palju keerulisem kui aatomite traditsiooniline elektrooniline struktuur.

Aatomite näited

Siin on loetelu perioodilisustabeli keemiliste elementide näidetest, mille isotoopide moodustavad teatud arv aatomeid:

Järgige koos: