Carlos Pellicer ja kaasaegsed

Tasub meeles pidada, et 1910. aasta revolutsioon põhjustas tagasipöördumise juurte juurde, meie kõige jutukama juurde, nagu seda on kasutatud. Teisisõnu ja seda, et selle erinevate tagajärgede hulgas kajastab kunst üldiselt tõelise taasavastamist Mehhiko; ja just siin, sellistes valdkondades - eriti maalikunstis ja kirjanduses - toimub üks kõige ägedamaid lahinguid: see, mis toimub. nende seas, kes kohalike ülendamisest uimastatuna mõistavad hukka igasuguse avatuse väljastpoolt, ja sellise piirava visiooni sellest tulenevad vastased, see tähendab, et need, kes mõistavad seda eraldatust rahvusliku raamistikus, ei tee muud, kui tühistavad kõik võimalused, öeldes traditsioonilise sõnaga: universaalsus.
Mehhiko revolutsiooni lõpus jagunesid vaimud ja ideoloogilistel voogudel oli selle ideaalide tuleku ja mineku ajal üks vaade, "progress". saavutamiseks paistis silma Mehhiko intellektuaalide rühm, kellel hakkas valitsuse süsteemiga tekkinud tunne tekkima pärast sajandil.
Selle identiteedi segiajamise tulemusel hakkasid noored selles süsteemis kahtlema ja seega algas kirjanduslik liikumine, mis areneb paralleelselt süsteemiga Stridentism, kuid suurema ulatusega ja sügavama tähendusega, on grupp “Kaasaegsed”, ajakirja nime saanud rühmitus, mille need noored avaldasid aastatel 1928 ja 1931. Contemporáneose direktorid - Jaime Torres Bodet, Bernardo Ortiz de Motellano ja Bernardo Gastélum - suutsid meelitada parimad tollaseid pastakaid ja seepärast esindab ajakiri Mehhiko kirjanduse arengus tervet kirjandusperioodi kaasaegne. Grupi peamised animaatorid olid lisaks Torres Bodetile ja Ortiz de Montellanole José Gorostiza, Xavier Villaurrutia, Salvador Novo, Gilberto Owen, Jorge Cuesta ja Enrique González Rojo. Carlos Pellicer ja Elías Nandino kuuluvad küll samasse põlvkonda, ehkki nad ei kuulunud rühma.

Kaasaegseid koolitati ülikooli kõrgkoolide teaduskonna klassiruumides Rahvuslik, kus vaimne silmapiir oli endiselt küllastunud Athenaeumi mälestusega Mehhiko. Noori kirjanikke meelitavad õpetajad on muu hulgas Antonio Caso, kes korraldas tegevust, mille eesmärk oli tõrjuda Porfiria positiivsust ja luua uus keskkond kultuuriline tänapäevaste filosoofiliste ja kirjanduslike suuniste abil, jagas ka oma reaktsiooni positivismile ja järgimist uutele hoovustele antiintellektuaalid. Enrique González Martínez. Teiste ateenistide - Alfonso Reyesi, José Vasconcelose, Pedro Henríquez Ureña - mõju oli ehk vähem märkimisväärne kui Caso ja González Martínezi mõju. Need mõjud, rohkem kui kirjandusteoses, on tunda nende noorte intellektuaalses arengus. Ei tohiks unustada, et "Kaasaegsed" lükkavad tagasi nende luulet iseloomustava vankumatu mehhiklikkuse.
Uue luuletajate rühma esimesed kirjanduslikud ilmingud, mida aja jooksul tuli nimetada "Kaasaegseteks", on ajakirjad Gladios (1916), Pegaso (1917) ja San-Ev-Ank (1918), mis kõik ilmuvad endiselt väljakujunenud luuletajate tiiva all. Esimeses ilmub Pellicer ja teises Torres Bodet. Nendes noorteajakirjades, samuti Uus-Mehhikos (1920–1923) ja Falange’is (1922–1923) - mis ilmusid Vasconcelose ja González Martínezi ning López Velarde kirjandusteosed, noored ja uued luuletajad ei ilmuta endiselt oma hiilgavat iseseisvust intellektuaalne; kuigi on tõsi, et 1918. aastaks olid nad juba korraldanud teise noorte Athenaeumi, nn Atheneistidele austuse avaldamiseks. Varsti eraldub uus põlvkond aga intellektuaalsetest juhendajatest ja moodustab homogeense rühma, olles teadlik uutest esteetilistest ja kirjanduslikest muredest.
Carlos Pellicer (1899-1977) Tabasco päritolu Mehhiko luuletaja, kaasaegse rühma üks silmapaistvamaid luuletajaid. ta avastas taas maailma ilu;... "päike, mis põleb troopika taimedel, meri, mis esimest korda randa jõuab". Tema sõnad tahavad loomist ümber korraldada ja... "selles armsas troopikas lepitakse elementidega kokku: maa, õhk, vesi ja tuli võimaldavad teil näha toorelt selle suurust ja ilu Jumal ". Tähelepanu sellele kromaatilisele valgusele, skulptuurivormidele ja Mehhiko troopilise maastiku dünaamilisele energiale alustas ta kirjanikukarjääri just nii. Carlos Pellicerit eristab kirjanike rühmas tema olulised esteetilised elemendid kaasaegsed, verbaalsuse, subjektiivse muusikalise intensiivsuse, tundlikkuse ja luule eest müstika. Maagiline ja pidevas metamorfoosis pole tema luule jutlustamine ega arutlus, pigem on see igavene laul. Carlos Pellicer on ehe luuletaja, kes õpetab maailma teise pilguga vaatama. Tema looming, kogu žanrite paljusus, laheneb helendavas metafooris lõputu kiitusega maailmale.
Carlos Pellicer omandas viieteistkümneaastaselt rubendariaani modernismi teema, tooni ja oskused ning avaldab Kakskümmend kaks värvi meres ja muud luuletused (1921), mis on juba üks Mehhiko luule põhipealkirju kaasaegne. Samuti avaldas ta kahekümne kahe aasta vanuselt oma esimese raamatu "Avidez" (1921). Ta õppis riiklikus ettevalmistuskoolis ja Colombias, kuhu ta saadeti Don Venustiano Carranza valitsuse poolt. Ajakirja San-Ev-Ank (1918) ja uue noortekonverentsi (1919) asutaja. Siin hakkas kujunema kriteerium ja sõjajärgne periood näitas talle täielikku ja teistsugust nägemust Mehhikost, mida ta ootas. Augustis 1921 asutas ta koos Vicente Lombardo Toledano, Diego Rivera, José Clemente Orozco ja Xavier Guerreroga teiste seas Grupo Solidario del Movimiento Obrero. Ta tegi koostööd ajakirjades Falange (1922-23), Ulises (1927-28) ja Contemporáneos (1928-31). Ta oli UNAMi kaasaegse luule professor ja kaunite kunstide osakonna direktor. Ta organiseeris Frida Kahlo, La Venta ja Anahuacalli muuseume.
Ajalooliselt öeldes elas nende intellektuaalide rühm oma lapsepõlve repressioonide kontekstis ja selleks ajaks, kui see puhkes revolutsioon on täis seda rahulolematust, edasimineku puudumist, identiteedi puudumist nende vahel, mis nad on ja mida nad soovivad saavutada. olla. Mehhiko revolutsiooni perioodil oli anarhism mujal maailmas märkimisväärne jõud, näiteks Vene revolutsioonis ja hiljem Hispaanias 1936. aastal. Seega ei tohiks olla üllatus, et anarhism oli märkimisväärne jõud ka Mehhiko revolutsioonis. Need ideed tungisid Mehhiko rahututesse sündmustesse läbi erinevate isikute, rühmade ja organisatsioonide.
Anarhism on ideoloogia, mis võitleb maailma eest ilma riikideta. Anarhistid näevad ette ühiskonda, kus töötajad hakkaksid ise ja tootmisvahendeid haldama kontrollisid need, kes tootsid - otse kapitalistide või parteijuhtide vastu kommunist. Poliitiliselt võitlevad anarhistid detsentraliseeritud süsteemi eest, kus võim põhineb võimalikult väikesel üksusel - üksikisikul või kogukonnal. Sealt edasi saavutatakse suurem kooskõlastamine konföderatsiooni ja delegeerimissüsteemi kasutamise kaudu. Kunagi sellises süsteemis ei valitseks üks inimene teist - sellest ka nimi: Anarhism.
Ricardo Flores Magón, kelle säilmed puhkavad Mehhiko kuulsate meeste Rotundas, oli otsesõnu anarhismi toetaja. Tema segaselt nimetatud poliitiline organisatsioon Mehhiko Liberaalne Partei suutis mõjutada suurt osa Mehhiko revolutsionääridest. Tema järgijad üritasid isegi Baja Californias relvastatud mässu luua anarhistliku ühiskonna. Linnakeskustes mängis aastatel 1912–1916 väga olulist rolli Anarcho-sündikalistlik liit La Casa del Obrero Mundial. Lõunas, kuigi mitte avalikult anarhistlikud, toetasid sapatistid seisukohti, mis meenutasid suures osas anarhismi ideaale. Mehhiko revolutsioon ei oleks nende mõjutusteta olnud sama.
Revolutsiooni puhkemise ajaks on progressiivsete ideaalidega noored Don Porfirio Díazi armeede vastasseisu tunnistajad ja mässulised, kes usuvad, et edusammudel on väga erinev tee, kuid on valmis riskima sellega, mis nad on, et olla see, mida neil on vaja saavutada. olla..
Tasub meeles pidada, et 1910. aasta revolutsioon põhjustas tagasipöördumise juurte juurde, meie kõige jutukama juurde, nagu seda on kasutatud. Teisisõnu ja seda, et selle erinevate tagajärgede hulgas kajastab kunst üldiselt tõelise taasavastamist Mehhiko; ja just siin, just maalikunstis ja kirjanduses, toimub üks ägedamaid lahinguid: need, kes pimestatuna kohaliku ülendamisest, mõistavad hukka igasuguse avatuse väljastpoolt ja selle piirava visiooni sellest tulenevad vastased, see tähendab: kes mõistavad seda eraldatust rahvusliku raamistikus, ei tee muud, kui tühistab igasuguse võimaluse, öeldes traditsioonilise sõnaga: universaalsus.
Revolutsiooni võidukäigul jätkab ta õpinguid, mis viivad ta kriteeriumi kujunemiseni mis hakkaks kahtlustama seda arengut, mis näib olevat peatunud või pigem olnud killustatud. Üks tegelastest, kes talle olulist mõju avaldas, oli José Vasconcelos, kellest ta oli erasekretär, sel ajal oli tal võimalus süsteemi otseselt abistada täiesti uue visiooniga ja erinevad.
"Kaasaegsed" hoolivad vähe või üldse mitte sotsiaalsetest probleemidest, mida rahvas püüab lahendada lahinguväljal või parlamendi kodades. Samuti ei püüa nad, nagu seda tegid ateenlased, kehtestada noortele uut intellektuaalset distsipliini; teie mure on isiklik, teie huvi, kunstiteose loomine või selle teose kriitika; see on nende silmaring, mille nad harva hülgavad.
Contemporáneose varasus on midagi enamat kui biograafiline episood; tuleneb iga kirjaniku konkreetsest intellektuaalsest ja vaimsest meelestatusest, kuid kollektiivseks varajasteks saades ületab see isiklikud lood, mis põhjustavad identiteeti nii eriliselt, et igaüks saab tunda, mida need kirjanikud paber. Ehk on osa sellest seletusest selles, et revolutsioon ajas täiskasvanud kirjanikke, mis olid kompromiteeritud mõne lüüa saanud fraktsiooniga või põgenesid terrorist Aafrika Vabariiki vägivald. See oli hädavajalik, et uus ideoloogiline vool saaks seda kultuuri tõsta ja muuta ja olla samal ajal süsteemi enda vastukultuur. Teiselt poolt valitses riigis ja peamiselt Aafrikas valitsev kliima intellektuaalseks ja akadeemiliseks eluks Mexico City, kanaliseeris terve põlvkonna (seitsme targa oma) enne nende põlvkonda Kaasaegne. Nii nägid Obregóni võimule saades kahekümnendates eluaastates noored end rahvuskultuuri peremeestena ja isandatena: vanad suured ja seotud kirjanikud. porfirismile heideti ja diskrediteeriti ning terve põlvkond, noorte ja kaasaegsete Athenaeumi vahepealne esindaja, ei olnud kirjandus. Sellepärast haaras kaasaegsete rühm juhtimise enda kätte, andes teistsuguse lähenemise progressi ideele, mis minu teada ja sellega kaasnes identiteedi loomine nende kogemuste ja igapäevaste olukordadega, tuues esile ilu, mida nad kõige selle juures tajusid kaos. Midagi sarnast juhtus Pariisis Esimese maailmasõja ajal: kui üle kaheksateistkümneaastased poisid kutsuti, said nad sellest kergenduse tema vennad neljateistkümne, viieteistkümne või kuueteistkümnega, kes elasid sellises vanuses seiklustes ja olukordades, mida nad muidu oleksid ainult palju teadnud hiljem. Raymond Radigueti romaan "Le Diable au Corps" näitab, kuidas noorsoopopulatsiooni ootamatu puudumine kaheksateist kuni kolmkümmend aastat, muudab neljateistkümneaastase poisi enneaegseks ja kõrge kvalifikatsiooniga südamelöögiks kogu armastusloos abielurikkuja. See tähendab, et kõik oli noorte jaoks: prestiiž, kuulsus, austus, ametikohad, väljaanded, sest revolutsioon oli pühkinud minema "vanemad vennad", kes suutsid neid okupeerida ja järjestada. Nii olid kahekümnendad Mehhiko kultuuri noorsooalad.
Mehhiko ühiskond nõudis oma noortelt paremat varustust ja ettevalmistust kiireks kohalolekuks tänapäevase Mehhiko kultuuri näol; see andis neile kangelasliku "missiooni". Nende jaoks oleks igasuguseid silmaringi ja ma palusin neilt igasugust koostööd (erinevalt hilisemast ajast Mehhiko elus, kus poisid, ehkki kolmekümne aasta vanusena näevad nad end ikkagi eiratud, tardunud hierarhias rõhutuna, alandatud igaveste poegade juhiks perekond). Sel põhjusel kutsus sotsiaalne nõudmine esile isiklikku nõudmist: keegi ei olnud liiga noor mingisuguse feat ega tarkuse jaoks.
Müüt ilusast ja säravast noorusest, kangelaslikust ja kõikvõimsast, aktiivsest, täiesti vabast ja loovast ei piirdu muidugi Mehhikoga. Tegelikult oli see sajandi alguse üks universaalseid impulsse, millega üritati äratada tüütust, "dekadentsest" ja enam-vähem suitsiidilisest fin de siècle'ist. Täiskasvanud inimese liberaalne humanistlik ideaal (näiteks üllas, edumeelne ja produktiivne) halvenes 19. sajandi edenedes ja see ei olnud enam mudel, mida kunst püüdis kehtestada. Ameerika kriitik Van Wyck Brooks juhib tähelepanu sellele, kuidas Mark Twaini huumor esindab juba kirjanduses ja raamatu ajaloos Ameerika Ühendriikides on asutajaisade optimistliku kirjanduse pankrot, mis asendab Emeroni meest, Thoreau, Whitmanit, jne.
Kaasaegsed võtsid endale selle ideaali, selle liigse müüdi. Noorte mõiste esindas kaasaegsete jaoks emotsionaalset ja moraalset väärtust, mis oleks samaväärne sellega, mis hilisematel aastakümnetel omaks selliseid salastatuse kategooriaid, nagu salastatuse kustutamine, pühendumine, autsaider, beatnik jne. Heterodoksne termin, mis ise on tegevus-käitumise programm.
Üldiselt ei koosne kaasaegsete ideed tervikuna "teosest" arvutatud ja sõnaselgelt konstrueeritud terviku tähenduses. Pigem vastupidi: see on tehtud fragmentidest, ajakirjanduslikest märkmetest, kommentaaridest ja kiiretest intervjuudest, vaidlustest ning kirjavahetuse ja ajalehtede eralehtedelt. Tundub, et see on mitmekesine sahtel, millel pole muud tähtsust kui anekdootide ja perifeersete andmetega kaunistamine selle autorite kui luuletajate keskne tähtsus. Sellel kriitilisel teosel on aga omaette väärtus; See lapitöö, vormitu ja eraldatud kogum proosasid, on kriitiline, sidus keha (ilma et see oleks ühtne) ja kindel: ülekaalukalt suurim kultuurikriitika Mehhikos selle esimese poolaasta jooksul sajandil.
Piibelgraafika
Carlos Pellicer, "Grecia", Lühike antoloogia, lk. 6 (algväljaanne: Gladios, México, veebruar 1916, I aasta, nr 2, lk. 130) (dateeritud Mehhikos, 1914)
Xavier Villaurrutia, "Variety", teoses, Fondo de Cultura Económica, Mehhiko, 1966, 2. s. Väljaanne, lk. 911.
"Variety", Teosed, lk. 608.
Ríos Gascón, jutustaja. Romaani "Teie pilt tuules" autor (Aldus, 1995)
Kaasaegsed kriitikalabürindis Rafael Olea Franco ja Anthony Stanton Colegio de México 1994