5 Näiteid laste õiguste teemalisest monoloogist

An monoloog teemal laste õigused See on kõne, milles üksik osaleja vestleb iseendaga või puuduva vestluskaaslasega, et mõtiskleda laste kaitseks vajalike seaduste üle.

The monoloog see on suunatud iseendale, kuid on adresseeritud ka lugejatele või publikule. Seda tüüpi kõne kaudu saadakse teavet tegelase tunnete ja mõtete kohta teostab seda ja võimaldab teil luua ühenduse oma psühholoogia ja viisiga näha maailma autentsemalt ja pidurdamata.

Monolooge võib leida paljudest kirjandusžanridest, nt luule,​ lugu, test, teatrietendused,​ ajalehe artikkel, romaan. See erineb dialoogi, sest selles suhtluses toimub kahe või enama inimese vahel.

Vastavalt teosele, mille osa see on, ja ekspressiivsetele kavatsustele, on kolme tüüpi monolooge:

Näiteid laste õiguste teemalisest monoloogist

1. "Õiguste õigused", autor Hugo Midón (2004). Selles laulus näidendist kõverad õigused, viitab tegelane õigusele võrdsusele, mis lastel on olenemata sotsiaalsest või etnilisest päritolust, keelest, usutunnistusest, arvamustest või rahvusest. See on seotud lapse õiguste rahvusvahelise konventsiooni artikliga 2.

ma
Vaatame sama kuud
Otsime sama armastust
meil on sama naer
Me kannatame sama köha all

Nad annavad meile samu vaktsiine
Sama leetri puhul
Me räägime sama keelt
sama häälega

Koor
Ma ei ole kellestki parem
Ja keegi pole minust parem
Sellepärast on mul samasugune
Õigused, mis teil on

II
Laulame sama hümni
sama südamega
Meil on samad seadused
sama põhiseadus

Me kõnnime samal pinnal
meil on sama päike
Torkame sama kartuli läbi
sama kahvliga

1. Väljavõte alates Laps, autor Jules Valles (1989). Selles romaanis mõtiskleb peategelane Jacques Vingtras (kelle lugu on autori elu peegeldus) laste õiguse üle olla kaitstud. väärkohtlemine (rahvusvahelise lapse õiguste konventsiooni artikkel 19) pärast seda, kui ta oli lapsepõlves selle ohvriks langenud ja osa noorukieas.

Mul pole etteheiteid. Minu südametunnistusel pole isegi killustunud marmorit. Kord andis isa mulle kolmkümmend senti, et osta märkmik, mis maksis kakskümmend üheksa. Jätsin sendi endale. See oli mu ainus libisemine. (…) Kui ma läheksin Pariisi, siis jälle! Vanglast tulles suruksin igatahes kätt. (…) Ja hea. Ma veedan oma aega siin ja lähen pärast Pariisi ja kui ma seal olen, siis ma ei varja, et olen vangis olnud,
Ma karjun seda! Kaitsen LAPSE ÕIGUSI, nagu ka teisi INIMÕIGUSI.

Ma küsin, kas vanematel on elu ja surma vabadus oma lapse ihu ja hinge üle; kui härra Vingtrasel on õigus märtriks mind viletsa töökoha kartuse pärast (…). Pariis! Oh ma armastan teda! Näen pilgu trükipressi ja ajalehte, vabadust end kaitsta ja kaastunnet mässulistele. Idee Pariisist päästis mind tol päeval nöörist.

1. Katkend Susana Dalle Mura filmist "Globaliseerunud lapse õigused" (2011). Käesolevas artiklis käsitleb autor uusi probleeme, mis üleilmastumise ajastul laste õigusi ründavad.

(...) Kõik, mis on siiani tehtud, on ebapiisav ja moonutav laste piisavaks kaitseks globaliseerunud ühiskonnas, kuna ilmnevad sellega seotud uued probleemid. Selle vanuserühma praeguseid probleeme oleks vaja visualiseerida konkreetse planeerimisega avaliku poliitika osas, mõeldes selle hetke- ja tulevikuolukordadele.

(...) Tänapäeval peame rohkem kui kunagi varem kaitsma lapsepõlve kõigis selle vormides ja laiuskraadides, tunnistades tegelikkuses, et see on õigused: tervisele, haridusele, eluasemele, perekonnale, kodakondsusele, identiteedile, mitte vanadustele vara. Kõik õigused on rikutud nii rahvusvahelises kogukonnas kui ka meie riigis ja provintsis.

(...) Me peame muutma inimesi ja asju, mitte seadusi. Meil on deklaratsioonid, konventsioonid, protokollid ja seadused rahvusvahelisel, riiklikul ja provintsi tasandil. Reaalsuse muutmiseks puuduvad aga väärtused ja kodanikuteadvus. Kõik räägivad muutustest, et mitte midagi ei muutuks ega muutuks, vaid ainult normides ja mitte tegelikkuses. Lastepoliitikas vajame rohkem vastuseid ja vähem juttu. Ühiskonna kui terviku suurem efektiivsus ja pühendumus olemasolevate ressursside kasutamisel ning parem ettevalmistus laste ja noorukite igapäevaste probleemidega toimetulekuks. Selge see, et lapsed ei avalda oma arvamust ega hääleta. Kas seetõttu on nad sotsiaalsetes prioriteetides püsivalt marginaliseeritud?

Lapsepõlv on riigi tulevik ning ilma tervise ja hariduseta on see allutatud varajase lapstööjõu ja inimkaubanduse nuhtlustele, uimastid, kuritegevus, vaesus, alatoitumus, vägivald, lootusetus ning perekondlike ja sotsiaalsete väärtuste puudumine, ei oma tulevikku väärt.

Kaitstud lapsepõlv on kogu oma laiuses ja vajaduses võimeline õitsema ja kandma viljakat kogukonnale, kus see areneb. Argentina ärka üles!

1. Mirta Goldbergi "Kes nimetas kuule" (1994). Selles raamatusse kuuluvas luuletuses Uus Tailwind I, mõtiskleb poeetiline subjekt õigusest omada nime ja kodakondsust (rahvusvahelise lapse õiguste konventsiooni artikkel 7).

Kes nimetas kuule?
Kas see võis olla laguun,
et teda nii palju öösel nähes
otsustas teda kuuks kutsuda?

Kes pani elevandile nime?
Kas see võis olla valvur,
päev, mil ma kõndisin väga laagriliselt?

Kes pani roosidele nime?
Kes nimetab asju?

Ma mõtlen sellele iga päev.
Kas on meest nimega Nimekõneleja
kes saab Nombreríast nimed välja?

Või otsustas liiv üksi end liivaks nimetada
ja meri otsustas end lihtsalt mereks nimetada?

Nagu saab olema?
(Õnnelik mina
andis mulle nime
minu ema.)

1. Katkend Sergio Kerni filmist "Vaata ja näe" (1997). Jutustaja mõtiskleb selles loos puudega laste õiguse üle haridusele ja viitab rahvusvahelise lapse õiguste konventsiooni artiklile 23.

III
Nüüd ma lähen kooli ja vihma sajab kogu aeg. Ja tundub, et plastpiloodis, mille mu isa mulle pani, plahvatavad piisad nagu jõulutuled.
Täna tuleb see, kes raamatuid teeb ja ma arvan, et ta saab märjaks, kui tal pole sellist pilooti nagu minul.
Mu isa ütles mulle, et mu piloot on kollasest plastikust. Ja ta rääkis mulle paljudest
asjad, mis on kollased. Banaanid on kollased. Küpsed sidrunid on kollased. Seal on kollased ploomid. Taksode katus on kollane (...).

v
Nad kõik jäid vait. Tundub, et sisse tuli mees, kes teeb raamatuid. Ta ütles meile oma nime ja hakkas rääkima, kui ta oli laps. Tundub, et tema isa tegi ka raamatuid.
Nüüd hakkab ta rääkima, kuidas ta asju näeb. Kuidas te neid vaatate ja seejärel joonistate? Rääkige värvidest, mis on asjadel pärast vihma. Mulle juba tundus, et pärast vihma pidi midagi sellist juhtuma. Sest kõik on värskelt pestud. See on loogiline!
Nüüd räägite asjade värvist, kui nad roostetavad. Ma küsin isalt, miks asjad roostetavad.
Nüüd ütleb ta, et loeb meile mõned lood. Aga mis on lood, mida ta ei kirjutanud. Ta ütleb, et hakkab meile lugema lugusid, mis talle väga meeldisid (…).

7
Nüüd on ta lugude lugemise lõpetanud ja ütleb meile, et joonistab meid tahvlile, et me näeksime, kuidas ta joonistab. (Ma arvan, et tal oli õige aeg näidata, mida ta teeb.) Ja ta käsib meil hakata ise joonistama, kuni tema joonistab. Tundub, et poisid tõid kõik joonistamiseks kaasa. Nad olid meid selle eest juba hoiatanud, nii et ma tõin ka enda oma.

viii
(...) Mees, kes teeb raamatuid, ütles meile, et me võime joonistada, mida tahame, ja see ei pea olema loetud lugudest. Et me teeme kõike, mis meile meeldib.
Aga ma hakkan savist modelleerima tegelasi koolis käivatest koletistest, mida ta meile ette luges. Sest see ajas mind naerma.
(...) Siis hakkan emmet tegema ja see on jälle lihtne, sest tal pole riideid ega kuube. Siis ma teen Draculat, kuid ma ei leia kihvad. Ma ei mäleta, kas ma juba tegin või mitte. Ja lõpuks pöördun tagasi Frankensteini juurde. Pea tegin juba kruvidega kõrvadesse. Panin ta jalad üles ja panin pikali muumia ja Dracula kõrvale, kes samuti lamavad. Nüüd sõtkun ta väikseid käsivarsi. Panin juba ühe peale ja see oli ideaalne. Lõpuks olen teise väikese käega koos. Müra kriit ei kostu. Kihlveokontor lõpetas tahvlile joonistamise ja ütleb, et ta tuleb vaatama, mida me tegime.

IX
Tundub, et see tuleb otse meie lauale. Ta jätkab vestlust teise härrasmehega, kes ta siia toob. Teine härra ütleb talle: "Vaata, mida see väike pime tüdruk tegi selle põhjal, millest sa rääkisid ja lugesid."
(Ma olen pime.) Aga mulle ei meeldi, kui mind nii kutsutakse. Kui nad kutsuvad mind pimedaks, on see hea. Mu isa ütleb, et asju tuleb nende nimepidi nimetada ja kõik.
Näib, et mees, kes teeb raamatuid, oli sõnatu. Siis kuulen, kuidas teine ​​mees talle ütleb: „Muide, me ei rääkinud sulle, et laste seas on pimedaid.
Sest kui mitte, poleks te rääkinud sellest, millest rääkisite, ega joonistanud seda, mida joonistasite. Ja hakkab seletama, et see on pilootplaan (nagu minu kollane piloot?), et need, kes
me oleme pimedad, olgem rohkem koos lastega, kes ei ole.
Šokolaad uudisteks. Mu isa oli mulle kõike seletanud.
Aga see, kes raamatuid teeb, ei kuula teda enam ja küsib, mis mu nimi on.
–Ximena – ütlen ja lisan –Ximena tähega X.
Ja siis see, kes raamatuid teeb, hakkab mulle kõigest x-ga rääkima ja mina puhken naerma ja tema teeb samuti ja ma õpetan teda ka.
Siis hakkab raamatute isand emmet ja Draculat vaatama ning ütleb mulle, et ta armastab neid ja ma naeran rohkem.
Ja ta ütleb mulle, et minu tehtud Frankenstein tundub talle uskumatu. Ja ma raputan pead teistpidi, sest see teeb natuke piinlikuks. Ja ta ütleb mulle, et ta ise, kuna ta on turske, on identne minu Frankensteiniga.
Ja ma mõtlen selle mehe õnnele, kes teeb raamatuid. Kui need kruvid peas ja kõik "s" ära sööd, võiks ta ikka õppida raamatuid tegema (...).

See võib teid teenindada: