2011. aasta rünnakute tähtsus Oslos ja Utoya saarel

Alsina González
Spetsialiseerunud ajakirjanik ja teadlane

Terroriohuga silmitsi seistes pole maailmas enam kohti, mida võiksime pidada turvaliseks; nii vaikne ja eraldatud riik nagu Uus-Meremaa oli (2019. aasta märtsis) kohutava paremäärmusliku terrorirünnaku sihtmärgiks kahe mošee vastu. Kes oleks veel paarkümmend aastat tagasi arvanud, et midagi sellist võib juhtuda.

Sama kehtib traditsiooniliselt rahumeelse riigi kohta nagu Norra, mille rahu rikkus 2011. aastal kohutav rünnak.

22. juulil 2011 Oslos ja Utoya saarel aset leidnud rünnakud olid paremäärmusliku "üksiku hundi" vägivaldsed tegevused.

Anders Behring Breivik, mis on veresauna toime pannud isiku nimi, on abielu kes lahutas, kui ta oli üheaastane ja kelle ema – kes sai tema hooldusõiguse – kohtles teda vääralt.

Tõenäoliselt seletab see tema eluetapp tema sõjakat antifeminismi, aga ka a avalikult ülimuslik ja trotslik enesekaitsemehhanismina toimepandud kuritarvituste eest tema ema jaoks.

Juba väga noores eas nägid mõned teda uurinud psühholoogid temas vihjeid vaimsele ebastabiilsusele, mis võib viia ohtliku käitumiseni.

Paradoksaalsel kombel näitas ta puberteedieas üles sügavat huvi linnakultuuri vastu Hip Hop, mis on märkimisväärselt avatud selliste probleemide puhul nagu orientatsiooni seksuaalsus või rass, mille Breivik hiljem tagasi lükkas.

Kaasõpilased kirjeldavad teda kui väga intelligentset ja tugevat inimest, kes hoolitses isegi nende eest, keda kiusati.

21-aastaselt asus ta tööle ettevõttes, mille nimi on üldsusele teadmata, telefoni teel klienditeeninduses. Tema käitumist kirjeldatakse lahkena nende inimeste suhtes, keda ta teenis.

Mis sai sõbralikust Breivikist mõrvar Breivik?

Tema täpne tee on teadmata, kuigi pole mõistusevastane arvata, et tulevane terrorist, kes juba tekkimas, läks muu maailma silmas pidades varjatud teed, radikaliseerudes algust 90ndatel Interneti-foorumite kaudu.

Tema ego oleks võinud oma rolli mängida, sest Breivik poleks tahtnud oma sündivaga silmitsi seista maailmavaade koos teiste erinevate ja diametraalselt vastandlike vaadetega, mis oleks võinud panna ta endas kahtlema veendumused.

Uue aastatuhande alguses võis ta juba rünnakute läbiviimist silmas pidada, nagu ta hiljem kohtuprotsessi käigus väitis.

Ühtlasi kinnitas ta, et juba toona edendas ta oma äri just nimetatud eesmärki silmas pidades, mis võimaldas mul säästa piisavalt relvi ja nende valmistamiseks vajalikke materjale lõhkeained.

See hangiti Norras legaalselt relvade, püstoli ja vintpüssiga, esitades vastavalt kaks laske- ja jahiklubi luba.

Talle kuuluv talu võimaldas tal osta lõhkeainete valmistamiseks vajalikku materjali.

22. juulil 2011 plahvatas Oslos Rootsi peaministri kabineti juures väetisepomm, milles hukkus kaheksa inimest.

See oli alles algus; Breiviki machiavellilik mõistus oli ette näinud rünnakut kahes faasis, kasutades ära asjaolu, et julgeoleku- ja abijõud on pommiga hõivatud pealinna kesklinnas.

Vaid paar tundi hiljem astus ta politseinikuna esinedes relvastatud parvlaevale, mis ta viis Utøya saarele, kus sel päeval toimus Tööpartei noortelaager norra keel.

Kasutades ettekäändeks raporteerida just plahvatusest ja säilitades oma rolli korrakaitsjana, koondas Breivik noored enda ümber. See oli surmalõks.

Pärast tule avamist jättis terrorist maha veel kuuskümmend üheksa surnukeha, et lisada kaheksale Oslo plahvatuses juba elu kaotanud inimesele.

Mõned ohvrid olid koguni 14-aastased. Breivik arreteeriti poolteist tundi pärast tulistamist.

Pärast vahistamist avaldati manifest, mille ta oli Internetis avaldanud ja milles ta kordas rassismi ja valgete ülemvõimuga seotud teese.

Nende hulgas on näiteks see, et lääne ühiskond ja elustiil on ohus immigratsiooni ja eriti moslemiriikidest pärit immigratsiooni tõttu.

Ta süüdistas selles ka erakonnad vasakpoolsed, nagu Norra leiboristid, kes olid tema rünnaku sihtmärgiks.

Ta jagas süü ka feminismile, mis tema väitel hävitas lääneliku eluviisi.

Breivik mõisteti 2011. aasta suvel 21 aastaks vangi.

Kohtuprotsessi ajal, millel oli sügav mõju mitte ainult Norras, vaid kogu maailmas, trotsis ta alati, sooritades iga istungi alguses kummalise rituaalse tervituse ja mitte tunnistades kohtu autoriteeti.

Tagantjärele mõeldes ja rõhutamaks ka keeldumist tunnustamast kohtu autoriteeti, on ta keeldunud oma karistust edasi kaevamast. Ja juba vanglas on ta kuulutanud end natsionaalsotsialistiks ja kaasaegse ümbertõlgenduse järgijaks. religioon klassikaline norra keel.