Kultuur pronksiajal

Seda ei tohiks uskuda Kultuur pronksiajal meeste elus olid algelised märkused või omadused. Vastupidi, elu ühiskonnas oli märkimisväärselt arenenud: pronksist relvade ja riistade (oda, mõõk, pistodad, sõrmused, tihvtid jms) jõudsid suure tehnilise ja kunstilise kasvuni, osates sama öelda savi esemete kohta, mis moodustasid keraamika.

Kivihooned, paleed, templid, seinad näitasid väärtuslikke arhitektuurialaseid teadmisi.

Samal ajal käis Kesk- ja Lõuna-Euroopas või Lähis-Idas erinevates kohtades väga aktiivne kaubandus, mis andis tsivilisatsioonile uusi impulsse. Meresid või jõgesid vedasid paadid kaupa, sama juhtus maismaateedel, hobuste seljas või härjasõidukitel.

Järk-järgult asendas valuuta (metallkuulid, latid, rõngad) kaubavahetuses vahetuskaubandust.

Sellised rikkad ja väärtuslikud tsivilisatsioonitüübid vastavad pronksiajale, näiteks Trooja omad, mida luuletaja Homeros kirjeldas oma Iliases, või selle piirkonna tänapäevaste Kreeka linnade või suurte hoonete ja paleede linnad, mis asuvad piirkonna erinevates osades Kreeta saar, mis näitavad, mil määral oli inimene oma ressursse suurendanud, võrreldes tema kehva pärandiga Kreeka saarel kivi.

Elu oli terviklikum ja rafineeritum. Erinevused sotsiaalsete klasside vahel olid suuremad nende vahel, kellel oli rikkust ja kellel puudus see, ning nende vahel, kes olid vabad ja orjad.

Paljudes piirkondades jätkus sabeism ehk tähtede kummardamine ning nende taga elav animism või usk headesse ja kurjadesse vaimudesse loodusnähtus ja maagia jätkus ka, kuid Päikese kultus arenes veelgi ja klassid preester.

Lugudel, olgu need suulised või juba algtekstina kirjutatud, oli tollases teadmises silmapaistev roll. Mehed alustasid joonistuste tegemisest, võttes loodusest maketid, mida nad hiljem pöörasid stiliseeritud pildid või joonised ning hiljem hieroglüüfid, kirjutamise vahetud eelkäijad foneetika.