Anorgaanilise ühendi nomenklatuuri näide

The anorgaaniliste ühendite nomenklatuur: Anorgaanilised ühendid on keemiliste elementide kombinatsioonid, mille tootena on molekulid, milles nad on ühendavad suurema osa keemilistest elementidest, kuid nende põhistruktuuri aluseks ei ole nende aatomid süsinik. See ei tähenda, et ei oleks süsinikuga anorgaanilisi molekule, vaid et neil poleks orgaaniliste molekulide omadusi.

Läbi ajaloo on paljudele ainetele pandud erinevad nimed, millest mõned on vastu pidanud tänapäevani. See kehtib näiteks salfumaani, soolapiirituse, mere- või muriatsiinhappena tuntud aine kohta. Iidsetest aegadest tuntud ainetel on olnud erinevaid kasutusviise ja erinevaid nimetusi.

Seistes silmitsi keemiliste ühendite ja molekulide nimetuste mitmekesisuse ja nende olemasolu vajadusega kõigile teadlastele, akadeemikutele, üliõpilastele ja töösturitele kasulikud ühtsed reeglid, 1919 IUPAC (Rahvusvaheline puhta ja rakenduskeemia liitRahvusvaheline puhta ja rakenduskeemia liit), mis vastutab nimede ja keemiliste elementide sümbolid, samuti molekulide ja ühendite nimede standardiseerimine kemikaalid.

IUPAC on tunnistanud kaks anorgaaniliste keemiliste ühendite nimetamise süsteemi, mida koos traditsioonilise süsteemiga kasutatakse tänapäeval.

Traditsiooniline nomenklatuur:

See on vanim süsteem, praegu kasutatakse seda peamiselt kaubanduses ja mõnes traditsioonilises tööstuses. Kasutage samadest elementidest koosnevate ainete erinevuse tähistamiseks mõnda järelliidet erinevates kombinatsioonides, kasutades alumiste valentside järelliidet –oso ja rohkematele –ico kõrge.

• Näide: FeO: raudoksiid; Usk₂VÕI₃: Raudoksiid; Usk₃VÕI₄: Raud-raudoksiid.

Varude nomenklatuur:

20. sajandi suures osas laialdaselt kasutatuna kasutab see Rooma numbreid, et tuvastada sarnase struktuuriga ühendeid, milles mõned elemendid reageerivad erinevate valentsidega.

• Näide: FeO: raud (II) oksiid; Usk₂VÕI₃: Raud (III) oksiid; Usk₃VÕI₄: Raudoksiid (II, III).

Stöhhiomeetriline nomenklatuur:

Stöhhiomeetriline nomenklatuur on kõige uuem ning seda kasutatakse peamiselt teadlaste ja teadlaste seas, kuna on lihtsama struktuuriga, kasutades numbrilisi eesliiteid, mis näitavad iga aine aatomite või ioonide arvu molekul.

• Näide: FeO: raudoksiid; Usk₂VÕI₃: di rauatrioksiid; Usk₃VÕI₄: Tri-raua tetraoksiid

Keemiliste valemite kirjutamine.

Nomenklatuuri osana tuleb ühendi keemilise valemi kirjutamine kirjutada elementide teatud järjekorras ja selle lugemine järgib ka reeglit.

Kõigepealt kirjutatakse kõige rohkem elektropositiivseid elemente ja viimasena elemendid või radikaalid, mis toimivad elektronegatiivse valentsiga.

Näide: Kui vesinik ühendub mittemetalliga happe moodustamiseks, on sellel valents positiivne, mittemetallil aga negatiivne. Niisiis kirjutatakse kõigepealt vesiniku sümbol ja seejärel kloori sümbol: H⁺ + Cl^– = HCl.

Hüdriidi korral toimib vesinik negatiivse valentsiga ja metall positiivse valentsiga, nii et kõigepealt kirjutatakse metalliline element ja seejärel Vesinik: Na⁺ + H^– = NaH

Radikaali, näiteks oksühüdriilradikaali (–OH) puhul toimib see alati negatiivse valentsiga, seega kirjutatakse valemi lõppu: Na⁺ + OH^– = NaOH

Lugemisviis toimub paremalt vasakule, see tähendab element või radikaal elektronegatiiv annab kõnealuse ühendi tüübi ja positiivne radikaal komponendi mis mõjutab. Hapete puhul antakse nimi vastavalt selle struktuurile, nii et selle reegli järgi nimetatakse seda elemendi järgi negatiivne elektro või hape, on õiged vormid, ehkki eelistatud on selle nimetamine happeks koos lõpuga –Vesinik. Ülaltoodud näidetes on ühenditel järgmised nimed:

HCl = vesinikkloriid ja vesinikkloriidhape (seda tuleks eelistatult kasutada).
NaH = naatriumhüdriid.
NaOH = naatriumhüdroksiid.
Soola puhul.
FeCl₃ = Raudkloriid (traditsiooniline), raud II kloriid (varu), raudtrikloriid (stöhhiomeetriline).

10 Anorgaaniliste ühendite nomenklatuuride näited:

1. H₂SW₄ (2 vesiniku aatomit + sulfaatioon [SO₄])
Traditsiooniline nomenklatuur: Vitriooliõli, Vitriooli piiritus, Väävelhape.
Varude nomenklatuur: väävelhape.
Stöhhiomeetriline nomenklatuur: väävelhape.

2. Cu₂SW₄. (2 vase aatomit + sulfaatioon).
Traditsiooniline nomenklatuur: vitriool, vasesulfaat.
Varude nomenklatuur: vasksulfaat I.
Stöhhiomeetriline nomenklatuur: dikobre sulfaat.

3. Cu₂SW₄. (2 vase aatomit + sulfaatioon).
Traditsiooniline nomenklatuur: vitriool, vasesulfaat.
Varude nomenklatuur: vasksulfaat I.
Stöhhiomeetriline nomenklatuur: dikobre sulfaat.

4. CS₂. (süsinikuaatom + 2 väävliaatomit).
Traditsiooniline nomenklatuur: süsiniksulfiid.
Varude nomenklatuur: süsiniksulfiid.
Stöhhiomeetriline nomenklatuur: süsinikdisulfiid.

5. NaOH. (naatriumiaatom + hüdroksüülioon).
Traditsiooniline nomenklatuur: seebikivi, naatriumhüdroksiid.
Varude nomenklatuur: naatriumhüdroksiid.
Stöhhiomeetriline nomenklatuur: naatriumhüdroksiid.

6. Ba (OH)₂. (baariumiaatom + 2 hüdroksüüliooni).
Traditsiooniline nomenklatuur: baariumhüdroksiid.
Varude nomenklatuur: baariumhüdroksiid.
Stöhhiomeetriline nomenklatuur: baariumdihüdroksiid.

7. CuOH. (vase aatom + hüdroksüülioon).
Traditsiooniline nomenklatuur: vaskhüdroksiid.
Varude nomenklatuur: vaskhüdroksiid I
Stöhhiomeetriline nomenklatuur: vaskhüdroksiid.

8. Cu (OH)₂. (vase aatom + 2 hüdroksüüliooni).
Traditsiooniline nomenklatuur: vaskhüdroksiid.
Varude nomenklatuur: vaskhüdroksiid II.
Stöhhiomeetriline nomenklatuur: vaskdihüdroksiid.

9. AuOH. (kuldaatom + hüdroksüülioon).
Traditsiooniline nomenklatuur: auroosne hüdroksiid.
Varude nomenklatuur: kuldhüdroksiid I
Stöhhiomeetriline nomenklatuur: kuldhüdroksiid.

10. Au (OH)₃. (baariumiaatom + 3 hüdroksüüliooni).
Traditsiooniline nomenklatuur: aurhüdroksiid.
Varude nomenklatuur: kuldhüdroksiid III.
Stöhhiomeetriline nomenklatuur: baariumtrihüdroksiid.