Musta armee mõiste

Tsaaria langemise protsess ja sellele järgnenud konflikt, mis lõpuks viib Venemaa kodusõjani, on ajaloolaste jaoks väga põnev, sest see pole kaugeltki manihhikeelsest vastasseisust kommunistide ja mittekommunistide vahel, kuhu see on kokku võetud põhimõtteliselt nii, et see oleks kõigile arusaadav. maailm; mitmekesisus ideoloogiad ja liikumised, samuti juhatuses korraldatud rahvused muudavad selle a konflikt täis nüansse.

Ja ärge mõistke mind valesti: selle kirega ei taha ma tähendada, et ma ignoreeriksin selle põhjustatud kannatusi ja surma ning kurba pärandit hiljem, kuid me peame vaatama minevikku ja uurima seda, et õppida inimkollektiivi vigadest, et mitte tagasi pöörduda korrake neid.

Selles revolutsioonilise ümberkujundamise protsessis silmitsi seisvate ideoloogiate hulgas pole meil mitte ainult Kommunistid või tsaarid, kui mitte väga ulatuslik kaar, mis hõlmab sotsiaaldemokraate, natsionaliste või anarhistid.

Just viimasest oli võimas armee, mida kartsid selle vastased, nn Lipu värvi must armee, must koljuga, mille all on ristuvad reieluud ( sümbol

Totenkopf, mis on tuntud kui osa piraatide lipnikust Jolly Roger) ja pealdist, millel on kiri “Surm kõigile, kes seisavad vabaduses töötava rahva eest”

Must armee oli miilitsa konfiguratsiooniga sõjavägi, mille moodustasid peamiselt Ukraina talupojad, ja anarhistlik ideoloogia, kes osales Punaarmeega liitlasvägedes Venemaa kodusõjas ja lõpuks reedeti hiljemalt.

Ukraina oli territoorium, mis oli osa Vene impeeriumist, kuid mida olid ihaldanud ka Austria-Ungari impeerium ja isegi Poola, täpselt nagu see oleks olnud ajal 1920. aastate algul ja isegi sakslaste poolt 1942. aastal, kui nad vallutasid "NSV Liidu aita", kuna see riik oli väga viljakas territoorium, mis toitis kogu impeeriumi.

Kuid sellel territooriumil oli, nagu praegu, a iseloom kultuur, keel ja ajalugu ning nagu iga konsolideeritud rahvas, püüdles ka see kehtestada end ka riigis, mis ei huvitanud naaberriike, kes eelistasid seda säilitada vaoshoitud.

Selles kontekstis mängib suurt rolli ka Ukraina natsionalism, sest pärast revolutsiooni 1917. aastal kuulutatakse välja Ukraina parlament (Rada), kes kuulutab kõigepealt välja autonoomia, ja pärast oktoobris toimunud bolševike revolutsiooni ja sellele järgnenud sissetungi territooriumile Venemaa.

Kogu selle protsessi vältel olid Lõuna - Ukraina suured maaomanikud välja aetud talupojad, kes töötasid maad ebakindlates tingimustes, korraldades ennast agressioonide eest kaitsmiseks väline.

Rada mitte ainult ei anna maaomanikele heakskiitu oma vanade suurte valduste taas hõivamiseks, vaid ka represseerida neid, kes julgesid nad välja saata.

Rahvusmeelsete roheliste armee ning Saksamaa ja Austria vägede surve viib Ukraina talupojad organiseeruma kaitsevägi, lühidalt armee, mis võimaldab neil end kaitsta, ja otsustatakse see avada kõigile anarhistidele, ideoloogia enamus talurahva seas, kellele riik (mis iganes see ka pole) on pidevalt sõlminud kõige halvemaid tehinguid. Ja enda kaitsmiseks hakatakse rääkima sõjas poolele astumisest, enese joondamisest.

Lõpuks otsustatakse pooldada bolševike ja Punaarmeega.

Armee järgib rangelt anarhistlikke põhimõtteid, koosnedes ainult vabatahtlikest (st ajateenistust ei ole) ning distsipliin ja mõned käsud, mille sõdurid ise valisid, kuni kindralstaabi valimiseni.

Tippajal oli must armee 25 000 sõdurit, 48 suurtükiväge, 4 tanki ja 4 soomusrongi, samuti ratsaväeosasid.

Nende peamine lahingutaktika oli kiirrünnakute teostamine (nad olid kiirus) kahju tekitamiseks, siis taganema, et rünnata vaenlast uuesti mingil ootamatul hetkel, näiteks tagaosas.

Selle taktika edukas kasutamine teenis Ukraina sõduritele tõhusate ja hirmuäratavate võitlejate maine.

Hoolimata liidust bolševikega rohelise armee ja valge armee vastu võitlemisel, oli anarhistide ja kommunistide vahel tihe hõõrdumine.

Sõja ajal kaotas Must armee ja taastas kontrolli Lõuna-Ukraina üle a järjestikune, kuna hoolimata vaenlastest võitluslikumast, oli teda vähem võitlejad ja ressursse.

Välisriigi sekkumine pani ta köitele, kuna osa Ukraina rahvuslastest Nad rivistusid enamlaste ja Punaarmee ridadesse, et britid ja prantslased maast lahti ajada Ukrainlane.

Sõjapööre põhjustas anarhistlike talupoegade, sealhulgas nende teoreetikute, rünnaku igalt poolt. Punaarmee liitlased, kes korraldasid otsinguid ja kokkuvõtlikke hukkamisi nende vastu, kes neile alla ei allunud seadused.

Osa Ukraina natsionalistidest eesotsas Nikifor Grigorjeviga (nn ataman Grigóriev) oli vastu välisriikide sekkumisele Ukraina kodumaal, otsides liitu Nestor Makhno juhitud Musta armeega.

See liit tuli, kuid kestis vaid paar kuud, kuni Makhno mehed mõrvasid Grigorjevi anarhistlikul kongressil.

Enamik ajaloolasi väidab, et mõrva kutsusid esile Lenin ja Punaarmee kõrgemad võimud, kartes, et Anarhistlikud ja Ukraina natsionalistlikud armeed viisid Vene bolševikud Ukrainast välja ja kuulutasid nimetatud territooriumi riigiks Iseseisev.

Siit alates hoiti Musta ja Punaarmee liitu viimase reetmiseni.

Tänu edukale anarhistlikule pealetungile Valges armees Ukrainas, viimases ja suurriikide vägedes välismaalased pidid taanduma ja Punaarmee suutis hävitada territooriumile jäänud tsaariväed Vene keel.

Ukraina anarhistide ja vene kommunistide vahelised kahtlused olid maksimaalsed ja kuigi Musta armee juhtkonnalt näib, et puudusid enamlaste, Lenini, Trotski ja kommunistide kindralite vastu suunatud selged plaanid rääkisid aktiivselt, kuidas Makhnost ja tema.

Kui Musta armee likvideerimise operatsiooni ei viidud kohe läbi, siis ainult seetõttu, et Lenin ja enamlaste kindralstaap teadsid, et nad ei saa seista anarhistid samaaegselt valgete ja Ukraina natsionalistidega ning väljuvad transist graatsiliselt, seega oli see mugavuse ja olude liit.

See katkestatakse alles paariks kuuks 1920. aastal, pärast seda, kui Punaarmee taotles rinde katmiseks tugevdusi Musta armee juhtiv anarhistlik nõukogu jätab pooluse tähelepanuta, kuigi veed naasevad teatud kiirusega taas oma kursile.

Bolševike põhjasurve ja anarhistliku surve tõttu idast ja lõunast põhjustasid Valge armee väed ja liitlased välismaalased taanduvad Krimmi, kuid kui võit tundub käeulatuses, puhkeb kommunistide ja anarhistid.

Must armee on taas taandumas, võideldes nii valgete kui punastega. Ainult valge surve Punaarmeele avas uksed kommunistide ja anarhistide vahelistele läbirääkimistele, jõudes uue liiduni 1920. aasta sügisel.

Tänu sellele liidule suruvad must- ja punaväelased taas valgeid Krimmi poole, stseeni, kus toimub anarhistide kommunistlik reetmine.

Krimmi võti Perekopi linna rünnaku eest vastutas linna piiramise eest Punaarmee, samal ajal kui Mustarmee likvideeris valged positsioonid.

The liikumine oli kommunistide poolt Machiavelli osav, võimaldades neil oma vägesid võimalikult palju säilitada, samal ajal kui need, kes kulusid, olid anarhistid, hõlbustades sellega endiste järgmist streiki viimane.

26. novembril 1920 heitis Punaarmee end mustade armee nõrgenenud positsioonidele, olles mõned selle juhid petnud ja nad maha lasknud. See on tõeline tapmine.

Rünnak on laialt levinud kogu Ukrainas, hävitades julmalt anarhistlikud jõud, kuni selleni, et neil pole enam võimalik taastuda ja tõhusalt võidelda. Nendes oludes korraldavad ellujäänud endid partisaniparteidena, kes võitlevad kuni 1924. aastani.

Enamik Ukraina anarhistlikke liidreid tapeti lahingus või mõrvati enamlaste poolt. Makhnol õnnestus ellu jääda ja minna Pariisi eksiili, kus ta suri tuberkuloosi 1934. aastal.

Must armee on laiemale avalikkusele üle läinud lihtsalt anekdoot lehe jalamil, ehkki see väärib palju enamat, olla tuntud kui territooriumi kaitsnud anarhistlik jõud see on olnud kindlasti üks väheseid, kus õpetust on rakendatud a edukas.

Fotolia fotod: WoGi / VaBoRo

Teemad mustas armees