Teadusliku mõtte määratlus

Kolmeaastane poiss mõtleb maagiliselt, mees paleoliitikum mõtles ta müütilisest vaatenurgast ja keskaja inimene põhjendas ebauskudega. Need näited illustreerivad ilmset fakti: mõtles Sellel on mitu kuju ja mõõdet. Vana-Kreekast tänapäevani on inimesel välja kujunenud mõtteviis, mis on muutnud inimkonna ajalugu, teaduslikku mõtlemist.

Teadusliku mõtte põhiaspektid

Kõik meid ümbritsevad sündmused toimuvad mingil põhjusel, see tähendab, et on olemas põhjused, mis selgitavad nähtusi ja need põhjused saab avastada arutluskäik põhinedes teaduslik meetod. Selles mõttes on skeem Teadusliku meetodi üldine osa on järgmine:

1) a hüpotees vaadeldavat nähtust selgitav,

2) andmete põhjal andmete kogumine vaatlus ja katsetades

3) saadud andmete vastandamine esialgsele hüpoteesile ja

4) kui analüüsitud faktid on kontrollitud, on võimalik luua a seadus üldine, mis seda nähtust seletab.

Sellest tulenevalt põhineb teaduslik mõte programmi rangusel uurimine, andmete kvantifitseerimisel ning vaatlusi toetavatel seadustel ja teooriates.

Teaduslik mõte on teadmiste vorm, kus subjektiivsusel, fantaasial, eelarvamustel ja lõppkokkuvõttes kõigel, mida pole võimalik demonstreerida, pole kohta. Selles mõttes põhinevad kõik teaduslikud arutlused objektiivsusel, ratsionaalsusel ja süsteemsusel.

Teaduslik mõte ja igapäevaelu

Igapäevases elus võime (ja peaksime) kaasama teadusliku mõtteviisi, et pakkuda selgitust meie ümber toimuvast. Kui analüüsime sündmust, peame seda tegema objektiivselt (mis on selle põhjus, kuidas ja millal sündmus ilmub, kui tihti jne).

Teiselt poolt peame kasutama ratsionaalsuse kriteeriume, st tuginema loogikaseadustele ja inimliku mõistuse põhimõtetele. Lõpuks on süstemaatilisus kriteerium, mis võimaldab meil sündmust kontekstis mõista.

Teaduslik mõtlemine on igapäevaelus väga olemas ja just see võimaldab meil küsida endalt mõistuse põhjal küsimusi ja mis ajendab meid tõde otsima. Teisisõnu, teadusliku mõtteviisiga inimene tahab teada, miks asjad juhtuvad.

Foto: Fotolia - rms164