Ajakirjanduse allika määratlus

A-s ilmuva teabe päritolu meedia see on tuntud konkreetse termini, ajakirjandusliku allika järgi. Suhtleja erialal on oluline, et andmete päritolu oleks tõene ja usaldusväärne. Vastasel juhul tekib väärinfo nähtus.

On üldine põhimõte, mis peaks inspireerima ajakirjaniku ametit: ärge aktsepteerige, et uudis on tõene, kuni selle sisu on usaldusväärse allika kaudu kontrollitud. Seega oleks kohatu pidada lihtsat “säutsu” kehtivaks uudiseks, kui seda ei kontrollita. (kes selle kirjutas, millise kavatsusega ja ennekõike siis, kui selle sisu vastab faktid).

Fondide tüübid

Allikaks võib olla isik, dokument või teabeagentuur. Igaüks neist annab konkreetseid andmeid mõne asja kohta. Ajakirjanik peab hindama, kas selline teave võib saada üldist huvi pakkuvaks uudiseks.

Aastal koostamine Uudiseid tuleb tsiteerida täpselt ja ebamäärasust vältides (ei oleks kohane rääkida hästi informeeritud allikatest, täpsemalt ütlemata).

Ajakirjaniku kasutatavad anonüümsed isiklikud allikad määratakse ajakirjaniku ja tema usaldusisiku vahel loodud ametialase ja isikliku suhte alusel.

instagram story viewer

Teabeallikaks on ka pressibüroo.

Teiselt poolt kõik vahendid suhtlemine tegeleb rea dokumentidega, mida saab potentsiaalselt muuta uudisteks, näiteks monograafiad, väljaanded, statistilised andmed, aastaraamatud või andmebaasid.

Vastutasuks a töötasu, teabeagentuur pakub uudiseid erinevatele meediumitele ja need omakorda levitavad neid.

Ajakirjaniku professionaalne suhtumine oma allikatesse ja küsimus "off-record" -st

Nagu paljude teiste elukutsete esindajad, tuleb ka ajakirjandust läbi viia vastavalt a kood deontoloogiline. Selles mõttes kehtestab enamik meediat suunised, mida tuleks austada. Mõned neist on järgmised: parandage tõestatult tõestatud teave, ärge kasutage uudiste saamiseks või kasutusele võtmiseks vääratuid meetodeid suhtumine - eks inimeste privaatsusele.

Kes ajakirjanikku teavitab, võib teatud teabe edastamisel olla kahtlusi. Selles kontekstis ilmub "väljaspool arvestust" näitaja.

Kujutage ette, et inimesel on kindlad tõendid poliitiku korruptiivse käitumise kohta. Sellises olukorras silmitsi olles võtab ta ühendust ajakirjanikuga, et öelda talle asja üksikasjad, kuid ütleb talle, et ta ei soovi uudistes ilmuda informatiivse allikana.

Lühidalt öeldes jõuavad ajakirjanik ja tema allikas pakti: teavet antakse, kuid identiteet allikast jääb varjatuks.

Foto: Fotolia - Rido