Kirjandusliku kolju määratlus

Surnud päeva kontekstis on mehhiklased loonud väga ainulaadse pidustuse. Selles meenutatakse lähedasi, kuid see pole kurb ja melanhoolne teekond. Tegelikult on värve, nalja ja huumorit. Pealuud või kirjanduslikud pealuud on ilmekas näide suhtumine mehhiklastele eluliselt tähtis surma ees.

Tõeliselt Mehhiko kirjandusžanr

Selle ettepaneku suhtes ei kohaldata a Vormindus spetsiifiline, sest ehkki see on salmis kompositsioon, on stroofide ja riimi arv täiesti vaba. Kõigil neil on siiski irooniline ja humoorikas koostisosa. Selle tegelikust tähendusest saab aru ainult Mehhikos surnute päeva raames ja väljaspool seda ulatust võib see olla solvav ja kohatu.

See on manifestatsioon sügavalt populaarne kirjanduskunst, ehkki mõned pealuud on kirjutanud kuulsad loojad. Paljud neist kompositsioonidest käsitlevad aktuaalset teemat või on seotud avaliku elu tegelasega. Selles mõttes täidab kirjanduslik kolju sotsiaalset funktsiooni: väljendada pahanduse ja draamata sotsiaalset ja poliitilist pettumust.

Vahel seda sugu kirjanduslik teenib pereliikme või a sõber suri. Võiks öelda, et see on nagu sümpaatne epitaaf ilma hauakivita. See kompositsioon ilmub sageli ajalehtedes ja ajakirjades ning sellega kaasneb pilt, tavaliselt catrina.

Ehkki kirjandusliku kolju sisu on kergemeelne ja täis pahandusi, sisaldab see oma keskmes mõtisklust elu lühikese mõõtme üle.

Koljud tekkisid väga spetsiifilises ajaloolises kontekstis: pärast Mehhiko iseseisvumist

Üheksateistkümnenda sajandi keskpaiku hakkasid mõned literaadid pilkama kirjandus matusekodu, mis on seotud asevalitsusega. Nii olid luuletustes esimeses etapis kirjanduskriitika koostisosa (raamatu kirjanduslikud austusavaldused) traditsioon Hispaania keelt peeti pompoosseks ja matusetuks ning uus värsikoosseis põhines just huumoril ja pahandustel).

Esialgu tsenseeriti neid seetõttu, et neid peeti solvavaks ja kuna Mehhiko ühiskonna katoliiklikust vaatenurgast mõisteti, et huumor ja surm on omavahel kokkusobimatud teemad. Vaatamata esialgsele vastumeelsusele sai uus kirjandusžanr nii populaarseks, et tsensuur kadus järk-järgult. Kogu 19. sajandi jooksul omandasid koljud ühiskonnakriitika fookuse ja poliitika.

Praegu see väljendus Kirjandus on mehhiklaste seas populaarne traditsioon.

Fotod: Fotolia - olgaosa / fyb