Mõiste definitsioonis ABC

Judaistlike ja kristlike usundite kanooniliste või alusraamatute kogumit tuntakse kui Piiblit. Usklike jaoks on Piibel Jumala sõna. See termin pärineb kreeka keelest ja on mitmuses papyrus, scroll või raamat, mis koosneb raamatute või köidete kogumist.

Tänapäeval on Piibel teadaolevalt enimloetud (ja enimmüüdud) raamat kogu ajaloos ning see on tõlgitud enam kui 2000 keelde. See on tuntud viiel kontinendil ja seda peetakse mõjuvate põhjustega "raamatute raamatuks".

Seejärel jagatakse Piibel raamatuteks või pühakirjagruppideks. Toon ühe näite, Psalmide raamat, mis koosneb 150 lausest. Piiblist on erinevaid "versioone". Kui heebrea või Tanach on jagatud kolmeks osaks (Moosese raamatud, Moosese raamatud) Heebrea prohvetid ja muud Pühakirjana tuntud raamatud) tunnistab kristlane heebrea keelt Vana Tahe ja eristab seda selle omast Uus Testament, mis jutustab Jeesuse elust. See Uus Testament on jagatud neljaks evangeeliumiks: Apostlite teod, Apostlite Peetruse, Pauluse, Jaakobi ja Johannese kirjad ning Apokalüpsis, kirjutatud ka San Juani jaoks.

Piiblis on arvuliselt 1189 peatükki, millest 929 kuuluvad Vanasse ja 260 Uude.

Üldiselt viidatakse piiblist rääkides kristlikule piiblile, kuid usklike eri rühmade puhul on see erinev ja isegi Erinevusi on ka tekstide osas, mida peetakse apokrüüfseteks, see tähendab tekstideks, mis on valed või mida kirik ei pea autentseks Katoliiklane Piiblis sisalduvate raamatute määratlus sõnastati kristluse algusaegadel, tugevalt mõjutada Püha Jerome'ist, kes tõlkis Vana Testamendi (tervikuna antiikaja heebrea keeles) ja Uue Testamendi (kõik kreeka keeles originaalversioonis, koos erand araami keeles kirjutatud Püha Matteuse evangeeliumi kohta) tolle aja kõige levinumale keelele, see tähendab ladina keelde. Selle aja versiooni nimetatakse Vulgate ja see on järgnevatel sajanditel ilmnenud tõlkide alus kõigisse Maa keeltesse. Rahvusvaheliste kristlike usutunnistuste seas on tõlkes ja kommentaarides variatsioone kohal, ehkki erinevate harude tekstide homoloogia on tavaliselt üksteisega suhteliselt sarnane.

Huvitav on märkida, et "Gutenbergi piiblina" tuntud raamat oli üks kuulsamaid teoseid trükitud 15. sajandil saksa leiutaja Johannes Gutenbergile omistatud liikuva tüübisüsteemiga. Selle teose põhjal sündis nn trükiaeg, mis pani ulatus näiteks igasugustest populaarsetest massimahtudest dokument religioosne.

Väärib märkimist, et piiblitekstid moodustavad lisaks paljude esimese seaduste universaalse aluse Kristlikud rahvad, eriti riikides, mis tekkisid feodaalsüsteemi kadumisest keskajal Euroopalik. Teiselt poolt on Piibli sisu heebrea ja kristlaste liturgias, selle erinevates variantides, lahutamatu osa. Usklike jaoks on vana aforism, mis ütleb, et "palve on inimese hääl, nii et Jumal Kuula, samal ajal kui Pühakiri (see tähendab Piibel) on inimese hääl Jumala jaoks Ma kuulasin ".