Mõiste definitsioonis ABC

Platon on üks meistritest filosoofia kõige rohkem õppinud ülikoolides. Kreeka filosoof jättis meile a mõtles milles on väga oluline mõiste: episteem. Platoni teooria kontekstis on episteem tõeline teadmine, võti asjade tõeni ehk ideede olemuseni jõudmiseks.

Platoni jaoks leitakse tõde selles ideemaailmas, mis on mõistliku maailma mudel. Materiaalne keskkond on näiline, muutuv, rikutav ja segane. Seda mõistlikku maailma tuntakse doxa ehk sama arvamuse kaudu. Kuid arvamusel ja doxal on väga oluline erinevus. Platon peab riskiks näilise doksast üldiste mahaarvamiste tegemist.

Doxa ja Episteme

Filosoof mõtiskles selle küsimuse üle koopamüüdi kaudu, milles ta näitab, et tõeline tarkus on võimalik ainult ideede valguse kätte jõudes. Doks hõlmab kahte konkreetset vormi: kujutlusvõimet ja uskumus.

Platon ülevaade sofistidele, mõtlejatele, kes polnud kitsamas mõttes filosoofid, vaid sõna retoorikud ja õpetajad, kes ei juhindu tõeotsimisest, vaid veenmine. See on näide doxa soovist kaitsta tõena a lõputöö et tal pole enda kaitsmiseks vajalikke põhimõtteid.

Platon kinnitab, et keha on hinge vangla. Ja hing puutub ideemaailmaga kokku pärast surma.

Epistem Aristotelese järgi

Aristoteles oli Platoni jünger ja kui tema õpetaja mõttele oli omane idealism, siis raamatu Metafüüsika, see oli realistlik. Tema puhul leiab Aristoteles, et episteem on teadmiste vahend, et demonstratsiooni kaudu reaalsusele juurde pääseda. See tähendab, et episteem haakub teaduslike teadmiste olemusega, mille eesmärk on pakkuda objektiivsetest tõenditest andmeid.

Aristoteles omistab suurt väärtust ka läbi omandatud teadmistele kogemus ja programmi kaudu saadud teave meeled.

Fotod: iStock - Grygorii Lykhatskyi / reisija1116