Vietnami sõja mõiste

Üks kvalifitseerus kui "esimene konflikt telesõda ”(kuigi selle televisiooni leviala ei olnud nii ulatuslik kui muude järgnevate konfliktide korral) sügava jälje Ameerika ühiskonnast kuni selle peaaegu purunemiseni ja see ei ole suutnud lahkuda poliitika seni, kuni muud konfliktid on selle varjutanud.

Vietnami sõja juured on aga ammu enne USA sekkumist.

Vietnami sõda puhkes II maailmasõja järgses dekoloniseerimisprotsessis Prantsuse Indohiinas.

Prantsusmaa oli selles piirkonnas koloniaaljõud alates 19. sajandi keskpaigast, mil vallutas relvajõul praeguse Vietnami, Laose ja Kambodža.

Teise maailmasõja ajal toimus piirkonnas Jaapani okupatsioon ja Jaapani kokkuvarisemisel nägid toetajad võimalust iseseisvuda kontrollides tegelikult kohta territooriumil.

Eriti aktiivsed olid selles osas Vietnami kommunistid eesotsas Hồ Chí Minhiga, keda toetasid Moskva ja hiljem (alates revolutsioon Hiina), oleks neil ka Pekingi oma.

Hồ Chí Minh kuulutas isegi ametlikult välja riigi iseseisvuse, kuid Prantsuse väed said Suurbritannia toetusel ja Ameerika nõusolekul taas riigi kontrolli alla. Algas relvakonflikt.

instagram story viewer

Kaugeltki mitte alla andmisest võttis Viet Minh teiste kommunistlike relvastatud liikumiste eeskuju ja valis ebaregulaarse võitluse, muutudes tugevaks maa- ja metsapiirkonnad, kus läänlased olid vähem harjunud võitlema ja vastupidi, sissidel oli neid rohkem rekvisiidid.

1954. aastal annab Vietnami relvadele võidu otsustav Dien Bien Phu lahing. Väsinud Prantsusmaa alustab rahuläbirääkimisi ja saavutatakse Genfi kokkulepe, mis jagab riigi kaheks.

Põhjas kommunistlik Vietnam H led Chí Minhi juhtimisel ja lõunas kapitalistlik Vietnam keiser Bao Dai juhtimisel ning peaministrina Ngô Dình Diem.

Viimane korraldas 1955. Aastal valitsuse toel keisri kuju üle rahvahääletuse CIA kaudu Ameerika Ühendriikidesse, kes oleks tulemusega manipuleerinud (kahtlustatav 98% pooldas Vabariik).

Kui keegi arvab, et Lõuna-Vietnam (Vietnami Vabariik) oli a demokraatia kes võitles kommunistliku diktatuuri vastu, saate selle peast välja: lõunaosa oli parempoolne diktatuur nagu nii paljud teised toetas USA, kes pani toime teisitimõtlejate vastu riigikuritegusid ja piiras oma kodanikuvabadusi kodanikud.

See valitsuse repressioon lõunas selgitab, miks paljud tema kodanikud nägid põhjas ja kommunistlike võrdõiguslikkuse ideaale, võimalus vabaneda Diemi ikke ja teha koostööd vaenlase teoreetikutega (kes olid ju kaasmaalased Vietnami keel).

Ameerika Ühendriikide jaoks oli Vietnami lõunapoolne diktatuur tugisammas võitluses nende poolt kommunistliku „doominotaktikaga“ (ja sel aastakümnetel) hiljem selgub, et seda pole kunagi olemas olnud), nii et ta tegi sõjalisi nõustajaid toetavale valitsusele kättesaadavaks rahalised vahendid ja toetuse poliitiline.

1959. aastal FNLV (Vietnami Rahvuslik Vabastusrinde, kuulus Vietcong) alustab Lõuna-Vietnamis sisside ja terroristide sõjategevust.

See organisatsioon püüdis lammutada Diemi režiimi ja taasühendada riiki. Ehkki kommunistidel või vasakpoolsetel üldiselt oli selles suur kaal, oli ruumi ka teistel poliitilistel valikutel.

Diem sattus ka ameeriklastega vastuolusse leige poliitika pärast nende vaenlaste suhtes ja tema režiimi laialdase korruptsiooni pärast.

1963. aastal juhtis kolonelleitnant Nguyen Van Thieu riigipööret, mis kukutas Diemi (kes mõrvati).

Järgmisest aastast, 1964. aastast, suurenes põhjavalitsuse abi lõunapoolsetele sissidele.

Lõuna-Vietnami elanikud ja nende Põhja-Ameerika liitlased seisavad silmitsi tavapärase sõjaga Põhja armee, lisaks sellele, et tegevuse vastu tuleb väed paigutada samasse lõunasse siss.

Erinevalt Põhja-Vietnami vägedest ei saanud lõuna ja ameeriklased end isegi oma baasides turvaliselt tunda. See pidev pinge ja teadmine sellest suurest osast elanikkonnast sisside abistamine maa- ja linnapiirkondades põhjustas tsiviilisikute vastu mitte vähe ja julma veresauna, omakorda vaenab ta selle vastu, mis teoreetiliselt olid just neid kaitsnud jõud ja nende liitlased võõras.

2. augustil 1964 toimus Tonkini lahel rünnak USA hävitaja USS Maddox vastu, millele järgnes järgmine öö järgmine rünnak, mis ulatus ka Turneri rõõmuni.

USA süüdistas rünnakutes kiiresti Põhja-Vietnami, ehkki hiljem leiti, et tegemist on a CIA korraldatud vale lipuoperatsioon, et võimaldada parlamendi palvel USA-l suuremat osalust konfliktis Valge (haldamine autor: Lyndon B. Johnson).

Sellest hetkest alates sekkuks USA sõjavägi sõtta (see oli neil juba olemas) varjatult, kuid jätkaks seda avalikult) ja USA administratsioon laieneks ressursse Lõuna-Vietnami liitlasele.

Sel ajal pooldas Ameerika avalik arvamus ülekaalukalt sekkumist, aja jooksul muutuvat arvamust.

Esiteks pani Ameerika tehnoloogiline paremus nii sissid kui ka põhjaarmee köiele.

Ameeriklastel õnnestus lõunast aeglaselt välja voolata ja positsioonid taastada.

Just selles konflikti faasis võime hakata nägema USA "õhudessantsi", kuulsate helikopterite, ikoonilisi pilte Huey (Kell UH-1 Irokees).

1966. aastal suutsid sissid ja Põhja-Vietnami väed hakata taastama sõjalist tasakaalu, mis viis ameeriklased kasutama rohkem ressursse, suuremat tulejõudu.

Nad kasutavad Napalmit massiliselt, teoreetiliselt defolandina, kuid mida oli juba kasutatud relv II maailmasõja viimasel etapil, hävitades terved külad ja piirkonnad džungel. Nende pommitamiste mõjud püsivad Vietnamis endiselt.

1968. aastal olid põhjapoolsed väed ja nende FNLV liitlased valmis andma löögi, mis lõplikult pööraks sõja suuna. Just sel aastal toimub Khe Sanhi baasi piiramine, kuid ennekõike kuulus Teti pealetung.

Tet-pealetung koosnes üldisest rünnakust kogu Lõuna-Vietnamis ja sisside sissetungidega kes ründasid nii Lõuna-Vietnami armee kui ka Ameerika Ühendriikide ja selle baase ja poste liitlased.

Kui kommunistid tabasid vaenlasi üllatusega ja saavutasid algfaasis mõned eesmärgid, siis rünnakul olid lõpuks FLNV-le ja Põhja-Vietnamile suured kulud, mis tegi sellest kohapeal lüüasaamise sõjaväe.

Kuid Tet solvava tegelik väärtus on poliitiline, kuna kaotused viisid kodakondsus Ameerika pööraks selja oma riigi sekkumisele konflikti, mis viib lõpuks sõja hülgamiseni Ameerika Ühendriikide poolt.

Sellest hetkest alates tegi USA valitsus ettepaneku konflikti "vietnamiseerimiseks" Vietnamist järk-järgult loobuda, seisukoht, mille Nixoni administratsioon avalikult omaks võtab (Nixon ise oli lubanud oma valijatele sekkumine piirkonda), kuid lõpuks jätaks see täitmata, laiendades sõda Laosele pommiplahvatuste ja vägede sekkumine.

70-ndate aastate alguses hakkasid ameeriklased otsima konfliktile läbirääkimiste teel lahendust, teades, et neid võidetakse, püüdes säästa nii palju kui võimalik.

Vähehaaval kontrollisid põhja-vietnamlased Lõuna-Vietnami suuremaid osi, mille valitsemisstruktuur järk-järgult lagunes.

USA aitas oma liitlast põhja pommitamiste ja sadamapiirkondade kaevandamisega, samas kui lõunaosariik seisis rasketes tingimustes vastu, kuid pidas vastu.

Mõlemad pooled avasid Pariisis rahuläbirääkimised, mille tulemuseks oli 1973. aastal relvarahu, mis ei pidanud kaua kestma.

Vaatamata lubadusele oma abi säilitada, jättis USA Lõuna-Vietnami rahule ja seisis silmitsi sellega See visioon, Põhja-Vietnami elanikud, kogusid ressursse lõplikuks pealetungiks, mis toimuks varakult 1974.

1975. aastal on kaotus ilmselge ja lõunapoolsete vägede väljaviimine muutub kohati korrapäraseks marsruutiks; põhjavägede edenedes variseb lõunarežiim kokku.

Saigoni (mis nimetaks ümber Ho Chi Minhi linnaks) okupatsioon lõpetab sõja ja pärandab konflikti kõige ikoonilisemad pildid.

Lõuna-Vietnam alistub tingimusteta, selle juhid lähevad pagulusse ja USA jääb endiselt väga tugevaks sõja puudutatud, esimene, mille suurriik kaotab pärast viinud "tehnilist viiki" Korea.

Fotolia fotod: Fernan / Mediavn

Vietnami sõja küsimused